Maasikas annab suvele näo

Millist marja me lapsepõlvest kõige paremini mäletame? Eks ikka maasikat! Kellele meenuvad suured, tumepunased, pehmed ja päikesesoojad aedmaasikad, mis lausa sulasid suus. Kes aga mäletab kõrrele lükitud metsmaasikate rivi, mis värvis korjaja näpud punaseks, levitas uimastavalt magusat lõhna ja maitses imehästi. Üks on selge – ehtsa põhjamaise suvetunde loomises on maasikad lausa asendamatud.
Juba antiikajal ülistati maasika ilu, aroomi ja raviomadusi. Muide, maasika ladinakeelne nimi Fragaria tuleneb lad k sõnast ‘frago’, mis tähendab ‘lõhnan’. Pole vist raske arvata, milline maasikataime osa oli nimeandja rollis. Keskajal kasvatati metsmaasikat ja kuumaasikat lossi- ja kloostriaedades nii ilu- kui ravimtaimena. Mineviku peolaudadel oli maasikas hinnatud delikatess, mida pakuti koos teiste ma-gustoitudega.
Kaunis, maitsev ja kasulik
Rahvapäraselt maasikamari on tegelikult lihakas koguvili, mille pinnal asetsevad väikesed seemnised, mida rahvasuus lihtsalt seemneteks kutsutakse.
Maasika kiituseks võib öelda, et vili on täies ulatuses söödav ja koorimisest tingitud kadusid ei esine. Puhtalt viljaliha arvele langeb maasikate kaalust 98,5%, ülejäänu moodustavad seemnised. Maasikate biokeemiline koostis sõltub mitmetest asjaoludest: sordist, ilmastikust, kasvukohast, valmimisperioodi pikkusest jms. Nautides sajagrammist maasikaportsu saab meie organism lisaks meeldivale maitseelamusele ka palju kasulikku. Tõsi, enamuse maasikate kaalust moodustab paraku vesi. See on ka põhjus, miks maasikad on suhteliselt lahja suutäis.
Eelpoolnimetatud koguse söömisel saab organism energiat vaid poolesaja kilokalori ringis. Kuid juba järgmise koha maasikate toitainete pingeres hõlmavad suhkrud. Meie maasikate suhkrusisaldus jääb vahemikku 6-10% ja sõltub põhiliselt sordist ning viljade küpsusest. Küpsemisel tõuseb viljades suhkrute osakaal, kuid väheneb hapete sisaldus. Valke on maasikates vähe, kõigest protsendi piires. Veelgi kasinamalt on maasikatesse jagunud rasvu ja needki on põhiosas koondunud seemnetesse. Tunduvalt tähtsamad tegelased maasikate maitse ku-jundamisel on orgaanilised happed. Viimastest on pilkupüüdvates marjades kõige rohkem sidrunhapet, vähemal määral ka õun-, viin- ja isegi salitsüülhapet. Vaatamata viljade suhtelisele pehmusele on maasikates ka kiudaineid – kuni 4%. Ja veel, mida rohkem on maasikates pektiini, seda kõvemad ja transpordikindlamad viljad on.
“Raudne” ja vitamiinirohke maasikas
Maasika suurest rauasisaldusest on rahvasuus kujunenud lausa legend. Soovitusi, et söö palju maasikaid, siis on põsed punased ja veres rohkesti rauda, antakse lausa vanavanematelt lastele. Tõsi on see, et võrreldes paljude teiste meil kasvavate viljadega on maasikates tõesti rohkesti rauda. Kuid maasikate rauarikkus küünib kõigest 10 milligrammini saja grammi kohta. Võrdluseks olgu öeldud, et täiskasvanud inimese ööpäevane rauavajadus on 10-15 mg.
Taimses tooraines leiduva raua omastamisega on meie organismil probleeme. Erinevad taimsed ühendid kujunevad omalaadseks raualõksuks, mis takistavad selle väärtusliku elemendi imendumist seedekulglast. Unustada ei tasu sedagi, et maasikate näol on meil tegemist siiski hooajakaubaga, mis suhteliselt lühiajaliselt meie toidulauada rikastab. Lisaks rauale on maasikates veel teisigi kasulikke mikroelemente nagu vaske, koobaltit, mangaani, tsinki ja joodi. Paraku on nendegi omastamine mõnevõrra takistatud.
Maasikast on tuvastatud karotenoide, mis on vitamiin A eelühendiks, erinevaid B-rühma vitamiine, vitamiine E ja K ning otse loomulikult ka askorbiinhapet ehk vitamiini C. Et maasikate näol on varavalmivate viljadega, siis toonitatakse sageli nende suurt askorbiinhappe sisaldust. Paraku on vitamiin C sisaldus maasikates üsnagi muutuv näitaja. Kõik ilmastikuolud (kuumad, kuivad, niisked või külmad suved) vähendavad oluliselt askorbiinhappe sisaldust valmivates viljades.
Maasikate söömine hoiab arsti majast eemal
See loodusravijate seas populaarne lause kehtib rohkem metsmaasikate puhul. Tegemist on meil väga tavalise taimega, mis kasvab nii metsas, põlluäärtel, eriti rohkesti aga raiesmikel. Aedmaasikaga võrreldes on metsmaasika viljad tugevama maitse ja lõhnaga. Metsiku sugulase viljades on rohkem orgaanilisi happeid, pektiin-, mineraal- aroom-, park- ning värvaineid.
Raviotstarbel kasutatakse metsmaasikate õisi ja vilju, harvem lehti. Maasikaravi on näidustatud südametegevuse häirete, soolade ainevahetushäirete ja liigse ladestumise korral ning vee kogunemisel organismi. Näiteks maa-sikamehu järjepidev kasutamine hoiab ära igemepõletiku teket. Veel soovitatakse metsmaasikaid erinevate mao- ja soolehaiguste puhul, vererõhu probleemide esinemisel ning kehvveresuse korral. Metsmaasikaid kasutatakse värskelt, kuivatatud viljadest tehakse teed või vesileotist. Kuivatatud viljade ravimõju võib aga kesta kuni paar aastat.
Metsmaasikat sisaldavad teed ja vesileotised soodustavad higistamist, sest metsmaasikates on märkimisväärselt salitsüülhapet, millel on aspiriiniga sarnane toime. Lisaks eeltoodule tõstab maasikatee söögiisu, korrastab seedimist ja kiirendab organismi üldist ainevahetust. Rahvameditsiin hindab ka metsmaasika lehti ja seda eeskätt nende põletikuvastase toime pärast. Peenestatud metsmaasikalehti soovitatakse asetada aeglaselt paranevatele haavanditele, et kiirendada naha taastumist.
Kaunis jume maasikatest!
Maasikate soodsat toimet nahale kasutab ka kosmeetika. Viljalihast valmistatud näomaskid pehmendavad nahka ja aitavad pigmendilaikude ning nahaketenduse korral. Gurmaanidest maasikasõpru tabab neid ridu lugedas hoop kõhtu, kuid ilu nimel on naised valmis veelgi suuremateks ohvriteks. Eriti sobiv on naha maasikahooldus keskmisest rasusema nahatüübi korral. Nahale asetatud maasikapuder muudab meie loomuliku kehakatte pehmeks ja sametiseks.
Väga hea tulemus saadakse maasikamaski hilisemal mahapesemisel piimaga. Unustada ei tohi sedagi, et maasikalõhn on omane paljudele seepidele, kreemidele ja näovetele. Tõsi, tavaliselt on lõhnaandjaks sünteetiline maasikaessents. Meeles peab pidama aga seda, et maasikaprotseduurid ja nende söömine on vastunäidustatud allergilistele inimestele. Paljud ei saagi maasikaid süüa, sest nahale tekib punetus ja lööve. On ka nii ülitundlikke inimesi, kes ei talu isegi maasikate lõhna.
Kuidas väärt kraami hoida?
Maasikakasvatajate mureks on marjade lühike säilivusaeg ja õrnus. Koheseks söömiseks korjatakse täisküpseid vilju. Juhul kui marju tahetakse transportida, siis tuleb nad korjata üks-kaks päeva enne täisküpsust. Sellised maasikad sisaldavad juba piisavalt suhkruid ja aroomaineid, kuid nende viljaliha on suhteliselt kõva.
Tingimata peab jälgima, et saagi korjesse ei satuks hallitanud maasikaid. Väga oluline saagi kiire mahajahutamine, mis võimaldab värske saagi säilimist pikendada. Soojas ruumis ja paksus kihis ladustatud maasikad riknevad juba ööpäevaga. Soodsam viis maasikate säilitamiseks on nende sügavkülmutamine. Pikk säilitusaeg vähendab külmutatud viljade toiteväärtust ja nii tasub ka külmutatud maasikad talve- ja kevadkuudel ära süüa, mitte aga hoida järgmise saagini.

Autor: Urmas Kokassaar
Allikas: Avenüü/Suvi 2002